Ebakohane väärtushinnang tähendab igapäevakeeles solvangut. See aga ei tähenda, et iga solvangu näol on tegemist nii tõsise vahejuhtumiga, et õiguslikult oleks võimalik midagi ette võtta. Ebakohase väärtushinnangu avaldamise ehk solvamise õigusvastasuse tuvastamisel tuleb arvestada rikkumise liiki, põhjust ja ajendit, samuti suhet rikkumisega taotletud eesmärgi ja rikkumise raskuse vahel. Kohtupraktikas on leitud, et õigusvastasuse tuvastamisel tuleb lähtuda erinevate kaitstud hüvede ja huvide võrdlevast hindamisest (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-159-14, p 11).
Kohtupraktikas on üldtunnustatud seisukoht, et faktiväide on põhimõtteliselt kontrollitav, selle tõesus ja väärus on kohtumenetluses tõendatav. Väärtushinnangu tõesust või väärust ei ole aga võimalik tõendada (vt Riigikohtu lahendeid 3-2-1-53-07, p 18; 3-2-1-5-07, p 26). Negatiivne hinnang saab olla isiku au teotav üksnes siis, kui isik ei ole oma tegevusega andnud põhjust niisuguse hinnangu tekkimiseks (vt Riigikohtu lahendit 3-2-1-11-04, p 10).
Kui isiku kohta on avaldatud ebakohane väärtushinnang, siis saab ta nõuda tekitatud kahju hüvitamist. Hüvitamisele kuulub nii varaline kui ka mittevaraline kahju. Samuti saab kannatanu nõuda VÕS § 1055 lg 1 alusel nõuda kahju tekitava käitumise lõpetamist või juhul, kui isikut on ähvardatud kahju õigusvastase tekitamisega, siis saab nõuda ähvardamisest hoidumist. Kuna väärtushinnang ei sisalda andmeid, siis on kohtupraktikas leitud, et väärtushinnangute ümberlükkamine ei ole võimalik ning seda ka juhul, kui see tugineb ebaõigetel faktiväidetel (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-53-07, p 19).
Siiski on ka ebakohase väärushinnangu esinemisel ebatõenäoline rahalise hüvitamise väljamõistmine. Kohus on selgitanud, et iga au teotamise juhtumile ei pea reageerima rahalise kompensatsiooniga, sest kohtumenetlus ja kohtulahendist võib piisata põhjustatud negatiivsete tagajärgede kõrvaldamiseks. Tekitatud mittevaralise ehk moraalse kahju saab mõnel juhul lugeda heastatuks ka kahjutekitaja vabandusega (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-17-05, p 29). Samuti on vabandamist peetud kahjuhüvitise vähendamise aluseks.
Kohtupraktikas on üldtunnustatud seisukoht, et faktiväide on põhimõtteliselt kontrollitav, selle tõesus ja väärus on kohtumenetluses tõendatav. Väärtushinnangu tõesust või väärust ei ole aga võimalik tõendada (vt Riigikohtu lahendeid 3-2-1-53-07, p 18; 3-2-1-5-07, p 26). Negatiivne hinnang saab olla isiku au teotav üksnes siis, kui isik ei ole oma tegevusega andnud põhjust niisuguse hinnangu tekkimiseks (vt Riigikohtu lahendit 3-2-1-11-04, p 10).
Kui isiku kohta on avaldatud ebakohane väärtushinnang, siis saab ta nõuda tekitatud kahju hüvitamist. Hüvitamisele kuulub nii varaline kui ka mittevaraline kahju. Samuti saab kannatanu nõuda VÕS § 1055 lg 1 alusel nõuda kahju tekitava käitumise lõpetamist või juhul, kui isikut on ähvardatud kahju õigusvastase tekitamisega, siis saab nõuda ähvardamisest hoidumist. Kuna väärtushinnang ei sisalda andmeid, siis on kohtupraktikas leitud, et väärtushinnangute ümberlükkamine ei ole võimalik ning seda ka juhul, kui see tugineb ebaõigetel faktiväidetel (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-53-07, p 19).
Siiski on ka ebakohase väärushinnangu esinemisel ebatõenäoline rahalise hüvitamise väljamõistmine. Kohus on selgitanud, et iga au teotamise juhtumile ei pea reageerima rahalise kompensatsiooniga, sest kohtumenetlus ja kohtulahendist võib piisata põhjustatud negatiivsete tagajärgede kõrvaldamiseks. Tekitatud mittevaralise ehk moraalse kahju saab mõnel juhul lugeda heastatuks ka kahjutekitaja vabandusega (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-17-05, p 29). Samuti on vabandamist peetud kahjuhüvitise vähendamise aluseks.